pühapäev, November 06, 2011

Valgusele

Ma kuulsin unes vaikses, sügavas,
kuis helisesid kellad päikse ilus,
kuis laulsid taevad jumaluse ilus
ja pimeduski kaugel naeratas.

Nüüd öö kui käekõrva võtnud mind,
ma kõnnin järgi kahvatunud palgel
ja üman laulu pimeduse valgel
ja otsin unenägu, sind


Ernst Enno

kolmapäev, Oktoober 26, 2011

Kirsiaed

Ma arvan, et siin on mõned lugejad, kes on juba pikemat aega oodanud mõnda uut teatrietenduse postitust või nii. Nüüd on teie õnnepäev - käisin eile Draamateatris "Kirsiaeda" vaatamas ning kirjutan sellest siin pikemalt.

Ma polnud ammu jõudnud teatrisse, olen kontsertidele rohkem aega pühendanud (mis on minu eriala suhtes tegelikult õige ja mis on hingeliselt väga kosutav), kuid astuda Draamateatri uksest sisse, pärast puhvetis üllatuda, et hinnad on suhteliselt odavad ning vaadata taas kõikide Draamateatri töötajate pilte koridorides ja imestada, et keegi uus on seal oli märk sellest, et ma pole (kahjuks) ammu teatrisse jõudnud.

"Kirsiaed". Anton Tšehhov. Polnud lugenud, teadsin, et on selline teos olemas, aga sisust ei teadnud tuhkagi (lugesin teisi Tšehhovi teosed nagu näiteks "Kajakas" ja "Daam koerakesega"). Siinkohal peaksin ehk veidi kiitma oma õde, kes viitsis enne teatrit lugeda sisukokkuvõtte läbi, samas olin rahul, et läksin etendust vaatama kui tõeline blondiin, kes ei tea asjast mitte midagi. Ehk ongi hiljem lihtsam hinnata näitlejate tööd ning lavastust üldiselt.

Üle pika aja tundsin, et ma tõepoolest keskendun sellele tükile (viimasel ajal on ka filmide vaatamine kaasnenud pausidega ja pikkade mõtteuitamistega), mis oli väga positiivne. Minu jaoks oli kogu etenduse pärl Charlottat kehastunud Harriet Toompere, kes mängis oma rolli väga nauditavalt (pakun, et ise nautis ka väga seda). Olin kui pisike tüdruk, kes vaatas imestunult tema trikke ning vahel (pean häbiga tunnistama) keskendusin rohkem Charlotta vaatamisele kui mõnele teiste tegelaste vahelisele kahekõnele, mis oli tegelikult lavastuses olulisemal kohal. Suurepärane prantsuse-saksa seguaktsent ning nakatav muretu meel.
Samuti tõstaks esile Pjotr Trofimov (Roland Laos), kes oli minu arvates iga keharakuga igavene üliõpilane, enda arvates elutõele tavainimesest palju lähemal olev noormees, kes fassaadi taga on tegelikult häbelik poisike, kes on armunud 17-aastasesse peretütresse Anjasse.
Vägagi imetlusväärne oli ka Jan Uuspõllu Jepihhodov, kes on korduvalt tõestanud end vägagi andeka näitlejana. Tema humoorikas tegelaskuju, tõeline käpard Semjon Jepihhodov tõi etendusse komöödiahõngu (Tšehhov nimetas oma teost tragikomöödiaks, Charlotta ja Jepihhodov olid ainsad komödiandid).

Etendus üldiselt mulle meeldis, väga selgelt oli mängitud, kõik oli arusaadav. Mind ennast suutsid nad kaasa haarata, tundsin kaasa nii Varja südamevalule (ahja, Kersti Heinloo Varja meeldis mulle samuti - tugev, külma närviga naine, tõeline jääkuninganna, kes sisimas on tegelikult haavatud noor naine, kes otsib lähedust ja hellust) kui Jepihhodovile, kes üritas kosida toatüdruk Dunjašat. Kui ma nüüd rohkem mõtlen sellele etendusele tagasi, on minu poolt ääretult ebaviisakas tõsta siin paari tegelast esile - kokkuvõttes olid kõik suurepärased, väga tasakaalustatud, väga hästi on välja mängitud ja toodud vene hinge, ajaloolisi pingeid, mis tol ajal olid (hiljuti vabastatud pärisorjad, aristokraatia allakäik, keskklassiliikmete rikastumine ja libaaristokraatlikkus). Veel jäi mul meelde Lembit Ulfsak, kes mängis põrunud toateenrit Firssi. Hooliv vana, kellel tervis on kehv ning kes ei suuda leppida pärisorjuse kaotamisega. Ta samas oli kogu etenduse vältel see vari, keda keegi ei näinud, kuid kes alati olemas oli ning kelleta ei saanud. Alguses küll mõtlesin, et kuidas saab nii auväärne näitleja sellises rollis olla, kuid etenduse lõpus muutsin oma meelt (Firsi osa ei tundunudki nii totter).

Lavakujundus ei olnud priiskav, väga kompaktne ja selge. Taustapilt haakus alati hetkeseisundiga (kuigi avastasin seda alles etenduse lõpuminutitel). Muusika mulle meeldis (eriti peo ajal kõlanud muusika, kus, kui ma õigesti aru sain, Britta Vahur laulis).

Hästi lavastatud, väärt vaatamine. (Ja Helen, sul oli tõesti igatepidi õigus - oli väga väga hea etendus ja Harriet Toompere oli tõesti hea.)

kolmapäev, Oktoober 19, 2011

Idioot

Käisin eile õhtul Artises filmi "Idioot" vaatamas.

Esiteks: Artis pole vist kunagi nii täis olnud - film oli välja müüdud ja tahtjaid oli veel terve posu (too bad). Ma ise tulin ka kuskil pool tundi varem kohale ja sain kohad esiritta. Hämming missugune.

Teiseks: Ma kogu aeg mõtlesin, et kas läheb üle piiri kunstlikuks või mitte, aga üllataval kombel jäi see täiesti maitsekuse piiridesse (minu jaoks). Treiler oli minu jaoks veidi jahmatav, tundus väga kunstlik (mis tegelikult ei ole väga jahmatav, sest nö sünged Eesti filmid on üldiselt sellised, et panevad kukalt kratsima).

Kolmandaks: See oli vist taotuslik, et Mõshkin ning Aglaide ja ta õed olid heledas ning teised olid alati mustas. Näitas selgelt, kuidas ühed on siirad ja ausad ning seetõttu jätavad ka naiivse mulje ning teised (tüübid mustas) salakavalad, silmakirjalikud, võltsid.

Neljandaks: Risto Kübar mängis väga hästi - jättis tõelise "idioodi" mulje. Alati selline kohati totter naeratus, aga läbinisti siiras.

Viiendaks: ISSAND JUMAL, MIS MUUSIKA - alguses juba sulasin esimese koorteose kuulamisel. Kõik oli väga maitsekas (ka need nö popplood meeldisid mulle). Mul on väga kahju sellest, et mul ei jäänud meelde, mis oli selle kooriteose nimi. Väga väga ilus oli.

Kuuendaks (kõige olulisem): MINU VÄIKE SUGULANE LAULIS SEAL SOOLOT. Ja ma olin nii uhke, kui nägin teda suures plaanis ja kuulasin, kuidas ta kui ingel laulis. Mul oli selline tunne, et ütleks kõikidele saalisviibijatele, et see hõbekõri on minu sugulane (õnneks suutsin end vaos hoida). Olin väga rabatud. Olen siiani.

Seitsmendaks (kokkuvõttev sõnavõtt): Minu arvates täiesti väärt vaatamine. Eesti film suutis mind veidikesegi üllatada. Näitlejate ansambel on tippklassist, minu arvates jäi kõik sündsuse piiridesse ja keegi ei mänginud ennast üle. Oli justkui teater kinolinal (kogu see atmosfäär, kostüümid jne). Meeldis ning läheks isegi veel vaatama (sest mu sugulane oli ikka nii hea).


Nagu aru saite, olen ma veel elus.

pühapäev, September 11, 2011

What happened in August

Väike lühikokkuvõtte augustikuust 2011 AD




  • BERLIIN - käisin ühes maailma metropolis ära ning armusin sellesse! Berliin on palju rahulikum kui Tallinn, samas palju elavam kui Tallinn (ajab segadusse, jah?)

  • Nautisin viimaseid laisku päevi.

  • Kolisin ühikasse - minust sai Tallinna tibi.

  • Mu sõber tuli Austraaliast Eestisse aastaks vahetusüliõpilaseks - näitasin Tallinna ning aitasin tal kohaneda Eesti eluga. Ja ma tegin ühe Musta Puudli fänni juurde.

  • Vabaduse laul - sain Soome televisiooni taaskord ning oli üks ülipikk kontsert. Kahjuks jäi puudu sellest patriootlikust hetkest (ehk ühislauludest)

  • ISLANDI PÄEV - ooaooaoaoaoaoaooaoaoaoaoa ma läksin sel päeval (heas mõttes) hulluks - head artistid, hea toit, head inimesed, hea ilm, hea pidu - PÄEV OLI TÄIUSLIK (ning rahakott nuttis pärast seda päeva). Ja ma nägin suurt Ólafuri laivis, jeah!

  • Meil oli klassikokkutulek (ning me oleme kõigest 2 kuud üksteisest lahus olnud) - oli tore õhtu toredate inimestega ning oli lõplik lahknemine, mis ei olegi tegelikult nii traagiline.

  • Ma läksin koori laulma ja koorlaagrisse - uued tutvused, uus ajajärk (muusika)elus. Olen rahul.

  • Minust sai akadeemik ja ametlikult tudeng - hakkab üks tudengipõlvenautlemine pihta suurlinna tulede saatel.

  • Ma miskipärast arvan, et ma käisin veel kuskil.

  • MA KÄISIN TAPAL oma eks-lennukaaslasi ajateenistuses vaatamas - mundris mehed, peas on midagi paika loksunud ning poisid olid juba ühe kuuga kõvasti muutunud. Ikka paremuse poole.

  • Ma jäin taaskord ilma (heast) Jaanika Kilgi kontserdist (on see mingi needus või?)

  • (Ma pühendan selle viimase punkti Jaanikale, kes nii hirmsasti ootas, et ma kirjutaks midagi blogisse - so tis is vrom mi tu ju spesial).

Ma pole elu sees kirjutan kolme postitust päevas. Seega on taas midagi to do listist maha kriipsutada.

BERLIIN

Väikesed tähelepanekud minu ühest lemmiklinnast maailmas.


  • Berliinis oskavad kõik vilistada - müüjad tänaval, businessmenid ja tavalised väikesed lapsed, kõik nad vilistavad mingit viisijupikest. Kui tagasihoidlik eestlane tavaliselt mõmiseb endamisi mõnd lugu, siis berliinlane vilistab. Järeldus - minust ei saa iialgi berliinlane, sest ma ei oska vilistada


  • Sakslased on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii sõbralikud - naeratavad näod, lahkus, uudishimu, särasilmsus - seda kohtasid sa praktiliselt iga sakslase juures. Ning ei juhtu just, et keset tänavat tuleb üks viisakas härra ja soovitab meile minna šokolaadipoodi (ta ei olnud selle poe omanik). LAIK!


  • Ma käisin Starbucksis (wow) ning see ei ole üldse nii hea, kui enne tundus. Üleshaibitud värk.


  • Ma nägin Berliinis üht eestlast... plakatil - Daana Ots poseeris mingil Euroopa Noorteorkestrite Festivali plakatil - kui tänaval eestlast ei kohta, siis mõnel plakatil ikka!


  • Berliin on väga rahulik - kõik tundus olevat slow motionis, kui olid Berliinis. Nii palju siis arvamusest, et maailma metropolid on alati ühed hullud linnad.


  • Berliin on nii ROHELINE - nagu tõesti, puud igal pool, Tiergarten on justkui suur mets keset Berliini kesklinna, autod on väga pisikesed ja ökonoomsed ning bussiliiklus on inimsõbralik!


  • Tänu nädal aega pidevalt austerlastega koos olemisele arvati Saksamaal, et ma tulen Baierist või Austriast.


  • Berliini muuseumid on ägedad - viibisin 5 tundi Juudi muuseumis, käisime The Story of Berlinil, kus sai ka aatompommivarjendis käidud ning minu eriline lemmik (mis oli ühtlasi ka minu idee) oli Saksa Filmi- ja Televisioonimuuseum - saksa kino on mul eriliselt südamelähedane ning näitus andis mulle uusi mõtteid, mida vaadata + me olime nii geniaalsed, et televisiooni osasse ei jõudnudki.


  • Kõik olulisemad asjad on Berliinis üksteisele nii lähedal - me käisime õega juba esimesel õhtul enamikes olulistes vaatamisväärsustes ära, seetõttu käisime kolm korda Potzdamer Platzil ja Brandenburgi väravate juures


  • Meil käisid hostelis vargad - varastati ära CD plaadid, kuid ameerika toakaaslaselt läpakas. Tegime tutvust Saksa politseiga (kes oli taaskord väga sõbralik) ning leevenduseks saime 4 hommikusööki tasuta (kokku 8), mis korvas meie kadu päris korralikult. Üks positiivne asi oli kogu selle jama juures - me (ühe toa elanikud) hakkasime omavahel rohkem suhtlema ning nii me saimegi teada, kuidas meie kõrvalvoodis magas kreeklane, kes on käinud Tallinnas ning mis talle meeldis.


  • Vaatamata vargusele oli ülihea hostel - maitsev hommikusöök, hoolitsev (ja loomulikult sõbralik) staff, kihvtid toakaaslased (austraallased, ameeriklased, kreeklane, poolakad, inglased, šveitslased ja kanadalane) ja mõnusalt soe voodi - mida veel tahta?


  • Pühapäeviti on Berliin välja surnud - ka suurimad kauplused on kinni (lõpuks leidsime raudteejaamast ühe supermarketi, mis oli lahti ja võttis taarat vastu), poodlemine pühapäeviti Berliinis on võimatu!


  • Meid peeti ühes suveniiripoes venelasteks.


  • Kui külastad Berliini, siis osta Berlin Welcome Card - sa ei tea, kui palju me tänu sellele kaardile kokku hoidsime!


  • Berliin tundus mulle alati kuidagi palju suurem ja võimsam ja uhkem, kuid tegelikult oli ta üsna kodune linn.


  • Berliin võttis meid vastu üsna koduselt - peatänaval Unter den Linden olid ulatuslikud teetööd.


  • Saksamaal on megaodavad CD-d (jah, ma nutan oma 5 eurost Radioheadi "OK Computerit" taga)


  • Ma sõin Currywursti (Berliini delikatess) ja jõin Berliner Weisset Waldmeistersirupiga (mis on siis lahja õlu rohelise siirupiga) ja need olid väga head (eriti õlu, mida jõin seal 4-5 korda)


  • Tänu õele on mul nüüd pildiseeria "Mina erinevates Berliini kohvikutes"


  • Käisime õega kokku 7 või 8 erinevas kohvikus.


  • Saksa mehed flirtisid minuga :S


  • Käisin Euroopa suurimas kaubanduskeskuses (update - Euroopa suuruselt teine kaubamaja) ning ostsin sealt midagi.


  • Lõhkusime õega Brandenburgi väravate juures ta digika ära - ups!


  • Ma nägin Saksa pruutpaari.


  • Berliinis ei vilgu foor enne seda, kui punaseks läheb (mis oli tegelikult meie jaoks tõeline nuhtlus).


  • Ida-Berliini valgusfoorid - Ampelmännchen (valgusfoorimehike) on tõeline kultus seal - Ampelmänncheni kummikommid, lambid, T-särgid, tassid, huulepalsamid, pasta, õlu, hiirematt, lõikelaud, kohvik jne - pole ühtegi asja, mida ei ole Ampelmänncheni logoga!






  • Berliinis on küll palju immigrante, aga nad kõik oskavad saksa keelt!


  • Oli palju WWF, Amnesty Internationali, UNICEFi ja teiste organisatsioonide aktiviste, kes kõik tulid meie juurde rääkima. Rääkisid pikalt ja laialt ja väga ilusasti ja õigesti, aga kui me ütlesime, et me pole kohalikud, üllatusid nad ja küsisid pidevalt: "Aber wieso könnt ihr so gut Deutsch?"*


  • Berlin-Tegeli lennujaam on üks kõige haigematest lennujaamadest üldse - E terminal asub teises majas (WTF ja ma peaksin meeletu vihmaga sinna siis minema JALA?)


  • Berliin on hea linn raamatu lugemiseks - lugesin Berliinis läbi Bulgakovi "Meister ja Margarita"


  • Ja veel üks kord - kõik olid nii sõbralikud seal!




Kui keegi peaks teist Berliini minema, siis palun jätke kohvrisse nii palju ruumi, et ma mahuks ka sinna ära





*"Aga miks te räägite nii hästi saksa keelt?"

What happened in July

Väike ülevaade juulikuust 2011 AD



  • Jätkus LAULUPEONÄDAL - oli täiesti äärest ääreni emotsioone, kandsin seljas Vesiroosi segakoori vormi (mis on meeletult ilusad ning mille eest sain ka komplimente), selle aja jooksul sõin väga palju, nautisin elu ja sain ühe sõbrannaga veelgi lähedasemaks.

  • Saatsin oma sõbra sõjaväkke. Enne minekut käisime mitmelgi korral (ja ka öösel) ratastega sõitmas, mis oli ülivinge.

  • Ma arvan, et ma käisin Tallinnas ja ehk käisin ka mõnel kontserdil.

  • TARTU ja EUROPEADE - suve üks tipphetkedest - uued tutvused ja sõbrad, nädal aega käis töö ja vile koos, kogemused kogu eluks (vahi eelmist postitust ja sa saad aru, kui hinge mulle mõni asi läks)

  • Ma kohe üldse ei mäleta, mida erilist ma juulis tegin

  • Käisin Lõuna-Eestis perega, mis oli tore. Tartust ostsin taas palju riideid (nagu alati)

  • Olin kodus ja vaatasin filme (ma arvan)

  • Sõitsin rattaga (kohe kindlasti)

  • Käisin (Ema)jões ujumas!

Ütleme ausalt - juulikuu polnud vist midagi erilist.

teisipäev, August 02, 2011

Tartu linn tänab

Kolmandat korda Europeade festivalil. Ma pidasin kirjavahetust, ma olin närvis, ma mõtlesin üle, ma olin murelik. Kuid kui sattusin sellele internetilehele ning vaatasin seal, et Tartu linn tänab mind, muutusin ma rahulikumaks. Kuigi täielikku rahu ei saavutanud ma enne, kui ma olin Tartus ning asi hakkas jooksma.

Esmaspäev, 18. juuli 2011

08:00 Olen Tartu bussis. Ma sõidan 19-aastaselt esimest korda bussiga Tartusse. Ma olen unine (oleksin bussijuhile peaaegu 1 EUR tippi jätnud, sest ma unustasin selle tagasi võtta) ning imeväike tunne on mul kõhus. Liisa istub mu kõrval ning mu arvamus, et võtsin parima koha bussis läks vett vedama - nina all olev WC haises päris võikalt. Bussis kohtasin ka Liisi Grünbaumi, kes tuli Kehtnast peale ja on ka teel Tartusse. See kohutavalt pikk 2 h ja 40 min läks üpriski kiiresti, kui sul on jutukas naaber ja ise oled enam-vähem jutustamisaltis.
12:00 Oleme Raatuse Gümnaasiumis. Pärast Tartu bussijaama jõudmist jalutasime Liisaga nagu tõelised turistid (kiljatades ja kõva häälega naerdes) Raatuse Gümnaasiumi juurde. Jäime veidi hiljaks (pidime kogunema 11:00, meie jõudsime aga umbes 15 min hiljem). Juhtidest olid kohal Ants Johanson ning Valdo Rebane ja ka Irina Pärila (kes võttis meid vastu kui superstaare - tal ei unune vist iial Liisa ja minu duett Klaipedas) ja samuti Kristjan-Robert, kes on herr Rebase poeg ning kellega olen kohtunud juba igal suvel alates 2009. aastast. Meile peeti ergutuskõnesid (giid on rühmade jaoks Eesti nägu jne), mis tegelikult suutsid minu imeväikese kõhutunde väikeseks teha. Pärast seda hakkasime tööd rabama - tassisime madratsikaste klassidesse laiali, harutasime kastid lahti ning laotasime madratsid laiali. Vahepeal oli väike paus linnas liikumiseks ning siis hakkasime madratseid pumpama.
16:00 Oleme Karlova Gümnaasiumis ning tassime seal kaste, harutame lahti, laotame madratseid laiali ning pumpame täis. Kella 3 ajal saime süüa (mis oli väga viis, alguses oli jutt, et peab ise süüa ja ööbimist otsima - nüüd on kõik olemas). Õige pea läheme Tamme Gümnaasiumisse sama tööd tegema ning siis on minek Maaülikooli spordihoonesse kotte lahti harutama ning voldikuid sisse "panema" (tegelikult me suhteliselt viskame neid - tõeline konveiertöö).
20:00 VABADUS. Oleme Tartu linna peal. Liisa sai oma sõbraga kokku ning mina helistasin oma Tartu sõbrad läbi. Esimene oli parasjagu Pädastes tööl. Teisega sai nalja - helistasin talle just siis, kui olin Kaarsillal.
K:"Hei, kus oled?"
M:"Jõuan Kaarsillale."
K: "Ma olen Kaarsillal."
M: "Tartus ikka?"
K: "Jajaa!"
Ning mu sõber, keda nägin viimati põgusalt Laulupeol (enne seda aastaid tagasi) jalutab mulle rahulikult vastu. Liikusime edasi Raekoja platsile, läksime alkoholipoodi ning ostsime juua (Somersby'd siiski). Minu sõber pidi kahjuks ära minema, aga andis õnneks oma korgiavaja minu kätte, et sain ikka nautida oma jooke. Jõudsime Piro mäele, istusime maha ja nautisime imeilusat õhtut Tartus. Meile tuli aga külaline, kohalik Piro filosoof. Mees tahtis rääkida, seega me lasime tal rääkida. Mees oli tõeline Hunt Kriimsilm - küll ta oli kingsepp, pastor, munk jne, kuid vestlus oli põnev (igaüks ei tea Paganinit). Liisa sõber ning mina jäime temaga rääkima, Liisa läks ühe teise sõbraga kokku saama. Nii kaua, kui ta hakkas vaikselt külje alla ajama, vestlesime (sest tõesti, poleks arvanud, et mõne Piro filosoofiga nii huvitavat juttu saab ajada). Käisime korra ka Püssis, kus Liisa laulis karaoket ning Liisa sõber ja mina istusime ja jõime. Pärast seda astusime aga "Teisest kohast" läbi ning võtsime süüa (ülihea koht) ning hakkasime Liisa sõpra ära saatma.
00:00 Oleme koolimajas ning istume fuajees. Juba esimene rühm on kohal - hispaanlased. Naeratasid ja ütlesid kogu aeg "Helo!" "Hola!" ja muud sellist. Mõni juba küsis, kus saab õlut juua. Nägime videot, et kella 7 ajal õhtul olevat Kaubamaja juures jaanalinnud ringi jooksnud. Sellest laivist jäime ilma. Siiski oli õhtu fuajees lõbus ning magama sättisime alles 2 ajal. Hommikul võiks siiski mingilgi määral adekvaatne nägu peas olla.

Teisipäev, 19. juuli 2011

08:00 Good morning, sunshine! Oleme sööklas ning sööme putru ning saiu ja õuna. Täna algab tegelikult töö - 11 ajal lühikoolitus, taas madratsite möll ja kottide kokkupanemine. Juba olen tutvust teinud teiste vabatahtlikega ning kõik tunduvad väga sõbralikud ja toredad olevat. Erilised inimesed kokku tulnud. Pärast sööki sai riidesse pandud ning sätitud ja hakkasime tube kontrollima (et oleks piisavalt madratseid toas).
12:00 Toimub lühikoolitus. Või õigemini - infotund. Meile jagatakse kaelakaarte, sööklatalonge ning muud tarvilikku. Loomulikult oli vaja neil katsejänest ning selleks osutus mina. Maalehe fotograaf tegi pilti, kui ma ütlesin igal pool "Kristiina Veerde, Austria rühma giid". Reporter küsis isegi nime, kust tulen ja kelle giid olen, aga ajalehes polnud mind ikkagi (nutan nüüd). Pärast seda, kui kõigil olid asjad käes, mindi sööma ning pärast seda õue, kus seletati veel kõik läbi. Jagati kaheks - kes läheb koolimajadesse madratsitega möllama ja kes Maaülikooli kotte kokku panema. Meie Liisaga otsustasime kottide kasuks. Seega oli meil kella 5-ni vaba aeg. Otsustasime Raiko ja Kaiega Emajõkke ujuma minna. Nalja sai palju ning uus kogemus juures (pole varem Emajões ujunud).
16:00 Istume Raiko aias ning naudime Tartu rahu (mitte lepingut, kuigi kaudselt seda ka). Varsti oleme teel Maaülikooli, enne seda põikame aga poest läbi (taara). Maaülikoolis hakkas konveiertöö pihta (arvutasin pärast välja, et umbes 600 kotti pistsin mina kas bussiplaane või Europeade raamatuid). Pärast töö lõppu läksime kooli tagasi.
20:00 Oleme koolis ning sööme. Raiko jälgis minu söömismaneere (kuidas ma kahvlile ilusa kuhja tekitan ja alles siis suhu pistan) ning ma hakkasin selle peale nii hirmsasti naerma, et pisarad jooksid ja söömine venis poole kauemaks. Pärast otsustasime minna taas Piro mäele (enne poest läbi käia ja asju õhtuks osta) ning nautisime järgmist õhtut Pirol. Istusime seal koos teiste vabatahtlikega ning siis läksime Püssi koos Liisa teine sõbra ja ta sugulase, Raiko ja Kaiega. Sai veidi tantsitud ning joodud ja söödud. Siis läksime aga tagasi Pirole ja ajasime niisama juttu. Meie juurde tuli Laila, üks mustlasnaineneiukesiganes. Liisa teine sõber oli aga päris täis, seega ta küsis Lailalt igasuguseid küsimusi (ma mõtlesin pidevalt, et järgmine küsimus on: "Palju sa maksad?"). Laila oli kui tõeline mustlane - tuleb, lunib suitsu, siis juua, samas nagu mängiks hard-to-get'i. Olen taas ühe kogemuse võrra rikkam. Pärast seda suundusime Raekoja platsi juurde Kaie ja Raikoga ning lõpuks läksime Atlantisesse (kuhu lunisime tasuta pääsme). Atlantis oli.. jahh. Välismaalased hakkasid kohe külge kleepuma, üks oli normaalne (pärast osutus ta Illusiooni eks-omanikuks Jeffiks), kellega sa vahvalt tantsida. Raiko arvates olin tõeline maneater (pigem manblocker). Pool tundi enne Ati kinnipanemist suundusime Raatusesse pesema ja magama. Sest homme algab tõeline töö.

Kolmapäev, 20. juuli 2011

08:00
Istun sööklas ja söön. Täna panen punase vabatahtlike särgi selga (see oli vabatahtlikult sunniviisiline). Tunni aja pärast istume Maaülikooli spordisaalis ning meile loetakse veel viimaseid sõnu peale. Viimast korda kuulen: "Teie oletegi nende jaoks Eesti nägu." (mida ma kuulsin u 7 korda 2 päeva jooksul). Otsustati ka ära, et kaks inimest jäävad küsima, et mis rühm ning öeldakse giididele, kes kohal on. Ärevust ei olnud, sest nagu ma teada sain, jõuavad minu austerlased alles kell 6 õhtul. Aga ei või iial teada - ühel tüdrukul tuli rühm 6 tundi varem, seega peab alati valmis olema. Algas suur ootamine (loe: passimine) ning uute tutvuste sobitamine.
12:00 Meid lubati vahepeal sööma (jess). Bussijuhiks oli armas Jüri/Jerry, kes oli Liisale ja minule juba Itaalia-reisist tuttav. Jüri alguses vist ei tundnud ära, aga pärast tuli juba meelde (sest kes küll meid unustaks?). Maaülikooli tagasi tulles sai muruplatsil magatud, tuttavaks ühe poisiga, kelle perekonnanimi oli Viljakainen (nime jätsin meelde nii - kaine vili. Edaspidi hüüdsingi teda nii) ning muidu lihtsalt passitud. Õnneks (tõesõna õnneks) koos teistega.
16:00 Istun fuajees trepil ning räägin Dmitri ja Jaanaga juttu. Dmitri on kohalik poiss, kes käis Treffneris ning läheb Tartusse füsioteraapiat õppima. Ja muidu muheda jutuga mees. Jaana on Jõgevalt ja väga tore tüdruk, kuigi üsna tagasihoidlik. Lõpuks hakkasime lihtlabaselt kaarte mängima. Vahepeal käisin ka väljas piilumas ning vingusin, et mu austerlased võiksid kohal olla. Lõpuks ütles keegi, et Austria buss on siin. SAY WHAT?! ning padavai bussi poole ajama. Kui sinna juurde jõudsin, küsisin, et kas on austerlased. Vastati, et jah. "Palun tulge kaks inimest minuga kaasa." "Meil on juba kaks tükki sees olnud mingi pool tundi." PAANIKA ning jooksin ruttu tagasi saali. Läksin esimese laua juurde ja küsisin, kas austerlased on siit juba läbi käinud. Vastati, et jah. Seisin keset saali, olin paanikas ning mõtlesin, et on alles tore algus - esmamulje kustumatult suurepärane lausa! Kuid siis vaatas mind üks noormees ning küsis: "Kristiina?" Ma tegin suured silmad ja vastasin: "Ja?!" MA LEIDSIN OMA AUSTERLASED! Vabandasin väga nende ees, mingi vabatahtlike tähtis nina oli ülimalt vihane ja küsis, et kus su telefon on (kotis, hääl oli peal, aga lärm oli meeletu, et ei kuulnud ning vastuvõtjad olid minema läinud, kes pidid giide teavitama). Sain mööda päid ja jalgu, aga läksime edasi bussi juurde. Mina loomulikult unustasin oma kohvri saali ning jooksin tagasi kohvri järele. Algas sõit Karlova Gümnaasiumisse (ööbimiskohta - mina pidin juhatama ning me täitsa ära ei eksinudki!) ning tegime tutvust, et kus on klassid, kus pesta saab, söökla jne. Kõik muu oli suurepärane, aga PESEMINE - kuskil keldris mingi täielik katakomb. Puutrepp viib alla duššide juurde(kui märjaks saab võid vabalt luid murda seal). Austerlased olid šokis, mina olin šokis.
20:00 Hakkasin kohe uurima, kas saaks äkki paremaid pesemistingimusi (näiteks pesemiskonteinereid või nii. Mingi jutt oli ka, et Auras tasuta pesemine). Majavalvur helistas vabatahtlike tähtsale ninale ning küsis, et kas on mingeid alternatiive. Nina oli päris kuri ning ütles, et tegeletakse sellega ning pidi ise isiklikult Austria giidile helistama (mida ta ei teinud). Vahepeal tegime majavalvur ja mina lisaklasse juurde (minu austerlastele ning ühele Soome grupile, kes olid nagu silgud reas oma ruumis). Austerlased olid väga väga tänulikud selle üle (Gina ütles, et ma olen parim - JEE!). Pesemisega saime lõpuks nii kaubeldud, et saab odavamalt käia Aura kompleksis (ehk siis pesu, ujumine, saun jne). Väike kivi langes südamelt ning tegin siis õppealajuhataja kabinetis igale korrusele plakati kood kogu Aura-infoga. Tähtis nina helistas vahepeal majavalvurile ning majavalvur kiitis mind ning mina olin uhke selle üle (sest teised olid ammu simmanil, mina tegin veel tööd). Pärast käisin oma austerlaste juures (tegid väljas proovi) ning pidasin väikese tervituskõne neile, andsin oma ema tehtud leiva neile ning nad said minu kohta asju küsida. Siis läksin simmanile, kus kohtusin oma sakslasega ning käisime lihtsalt linna peal ringi ja rääkisime juttu.
00:00 Läksin Jensiga (sakslasega) Atlantisesse. Tantsisime ja jõime ning Atis nägin ka Jeffi (Illusiooni eks-omanik), kes tuli isegi vestlema ja mäletas mu nime (wow). Pärast käisime Jensiga veel Tartu linna peal ringi. Tegime Kaarsillal pilti ning läksime Toomemäele istuma ja juttu rääkima. Tagasi Karlovasse jõudsin umbes kolme ajal surmväsinuna.

Neljapäev, 21. juuni 2011


08:00 Olen sööklas ning mõtlen hirmuga tänase päeva peale. Mina vastutan ju oma rühma eest, et oleksid alati õigel ajal õiges kohas. Ma seepärast isegi ei suuda toitu nautida (kuigi tõesti, Tartu Europeade toidud on parimad, mida olen Europeadel saanud). Pärast sööki uurisin veidi kava ning ei mõistnud seda, et mis kell peaproovis peab olema. Triinu (üks vabatahtlik) ütles, et helista lavastajale. Helistasin ning kell 10:00 sain teada, et 10:30 on proov, kus peab ka minu grupp osalema. Ütlesin kiiresti oma grupile edasi ning läksime bussiga laululava juurde. Korra ütlesin (taas) valesti pööramise ning kohe bussijuht võttis selle kallal (sõbralik nöökimine). Proovi jõudsime õigeaegselt, aga proovi algus venis ja venis ning mina hakkasin paaniliselt kella vaatama, sest täpselt kell 12:00 pidime Jaani laval esinema. Proov algas tegelikult 10:45 ning kestis tund aega. Prooviti siis mingit sabatantsu või ma ei tea mis tüüpilist eesti tantsu (käest-kinni-uinamuina-sammumine-paremale tants) ning mina seisin ja vaatasin koos Josefaga (kellel juhtus enne sõitu õnnetus ning tal oli käsi kipsis ja roided saanud suure põrutuse) ja Reinhardiga (koduselt Reini, grupi akordionimängija, kes ei tantsi). Mind jäädvustati ka mitu korda pildile (Reini poolt, kes tahtis teha kahe blondiini pilti) ning mingi välismaalane, kelle jaoks tundusin vist väga eksootilisena. Ühesõnaga, kuna proov venis ning laululavalt lahkusime alles 11:45, pidime meeeeeeeeeletult jooksma (tegelikult sõitkõndima) Jaani lavale. Juba helistati ka, et kus oleme. Süda peksles, sest hilinemine oli RANGELT keelatud.
12:00 Olen Jaani laval ning pean sissejuhatavat kõnet. Me jõudsime täpselt kella 12-ks lavale! Suur rändrahn kukkus mu südamelt. Austerlased tantsivad mul suurepäraselt ning laulavad ka sama hästi. Olen väga uhke nende üle ja kindlasti nende suurim fänn (sain ka Steiermargi kleepsu ja rinnamärgi). Pärast poolt tundi esinemist said nad teenitud söögi koolimajas ja puhkuse, et olla 15:30 valmis järgmiseks esinemiseks - seekord Kaubamaja juures. Enne esinemist käisin Martini ja Kerstiniga (grupi ühed nooremad liikmed), kellega sai grupist vesteldud, kes andsid mulle igasuguseid soovitusi grupiga suhtlemiseks (raudne käsi) ning muidu elust ja Austriast ning neist endist. Mina ei pidanud kohvikukülastuse eest maksma - kõik tehti välja (mingi rahvuslik komme neil vist - Viinis tehti ka meil vetsuvisiit välja).
16:00 Teine esinemine sai läbi ning nad olid menukad - nende Veskitants pani rahva rõkkama ning oli tore, et kaasasid ka publiku ühte laulu. Taaskord sain sissejuhatava kõne teha (milles ma olen jube halb). Vaatasin koos Dima ja Ukuga ka teiste esinemisi ning sain tuttavaks mingi mehega, kes on helitehnik ja muidu muhe mees. Jutu lõpuks sain bändi ja helitehniku visiitkaardid. Õige pea läksin tagasi kooli ning sealt edasi laululavale.
20:00 Olen laululaval ning jälgin imeilusat avakontserti. Juba hommikul imetlesin kaunist lava (suhteliselt maitsekas kujundus) ning seda, et on ekraan, kust saab näha, kes esinevad (tehnika on lõpuks ometi ka Europeadele jõudnud!) Aga tõesti, see aasta on kuidagi nii ilus see avakontsert (kodumaa mõjud?). Laululavale läksime bussiga, mis oli väga väga väga täis (kuigi eestlane on harjunud sellega - vähemalt need, kes on laulu- ja tantsupeol käinud bussiga) ning austerlastele tegi see palju nalja. Mina pidin peaaegu meie akordionimängija laiaks litsuma, sest mu ema (kes alati helistab kõige kehvemal ajahetkel) helistas ning buss keeras järsult, et kaotasin tasakaalu ja lendasin põhimõtteliselt talle sülle. Laululaval sai koha sisse võetud ning mu austria tantsijad pidid minema kogunemiskohta, sest nad osalevad avatantsus (mingi sabatants). Muidu olid minu austerlased suhteliselt lõpus. Nende sooloesinemiseks ronisin isegi pingile ning tegin neist tosin pilte (mitte just parima kvaliteediga, aga siiski - pilt on pilt) ja plaksutasin ja huilgasin nende esinemise peale. Kontserdi lõppedes läksime üheskoos kesklinna, kus minu austerlased läksid omaette tuiama. Mina otsustasin kooli minna pessu, pakkima ja sööma ning siis linna peale jalutama.
00:00 Olen linna peal ja RAMPVÄSINUD. Tõesõna, istun kuhugi pingile ning tukk tuleb kohe peale. Käisin ka just enne söömas - ülihead pannkoogid singi ja juustuga. Ma varsti enam ei suutnud ning kui jõudsin tagasi kooli kuskil 1 ajal, viskasin pikali ning sinna ma ka jäin hommikuni.

Reede, 22. juuli 2011

08:00 Ma olen hullumas, sest bussi pole. Meie grupp on teel Muhumaale Europeade maapäevale. Ma organiseerisin ilusti söögi 07:30-ks ning kõik laabus hästi, kuni bussi ei tulnud. Helistasin Valdole ning ta saatis kogemata vale kooli juurde (Raatusesse, mitte Karlovasse). Buss tuli siis veidi enne poolt. Anne (Muhumaa koordinaator) ning mina olime juba väheke närvis, sest praamid ei oota meie järgi. Aga kui buss tuli kohale, oli elu kohe ilusam ning tuju parem. Saime enne ka veidi Austria puskarit (mis oli nii kange, et silmist tuiskas vesi nii Annel kui mul), see tegi sõidu eriti lõbusaks. Ja algaski ülipikk sõit (kuskil 5 ja pool tundi) Virtsu ja siis Muhumaale.
12:00 Oleme kuskil Pärnu kandis. Vahepeal sai veidi Muhumaad tutvustatud ning jäin ka veidi saksa keelega jänni, aga on andestatav, sest spetsiifilist ei peagi valdama (lubiahi jne). Varsti tulev ka poepeatus Kaubamajakas. Sealt ostan oma rühmale Kalevi šokolaadi, sest vaevalt nad ise seda ostma hakkaksid. Võtan ise ka veidi süüa. Teised istuvad kohvikus või tuiavad niisama suures Einkaufscenteris ringi. Kui aeg on sealmaal, et peaks hakkama edasi sõitma, tulevad õnnelikud austerlased tagasi bussi ning mina saatsin šokolaadi ringile. Ja - üllatus, üllatus - austerlased, kes ei ole šokolaadifännid, sõid mõnede minutitega kogu suure šokolaadi ära. Jah, Kalev sulatab kõigi südamed. Jõudsime kuskil pooleteise tunni pärast Virtsu ning jäime naaaapilt praamilt maha. Seega tähendas see kuskil 20 min lauspalavuses passimist. Äärepealt pidi aga Josefa (mitte eelmine Josefa, grupis on mitu Josefat ja Martinit) praamilt maha jääma, kuid õnneks jõudis ilusti. Praamisõit oli üpriski kiire ning austerlased nautisid seda (Martin kiitis väga meie praami - ta polnud kunagi varem nii ilusa praamiga sõitnud - WOOP!) ja Anne ja mina rääkisime korralduslikest asjadest ja muidu saare juttu (minu 12,5% muhu verd elavnes kohe).
Bussi minnes sain ka kohe järgnevad kuldsed sõnad öelda: "Willkommen in Muhumaa!"* Ning buss kohe rõkkas rõõmust. Austerlased on õnnelikult Muhumaale jõudnud.
16:00 Oleme Koguva küla vabaõhumuuseumis ning austerlased tutvuvad rannaküla eluga 19. sajandil (kuna Muhumaa on mulle täitsa oma, olen ma Koguvas korduvalt käinud ning minu jaoks oli kõik vana ja tuttav). Muhumaale jõudes viisime oma asjad kämpingusse ning saime ka lõunat süüa, mis oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev (kartulid ja heeringakaste ning veel igasuguseid maitsvaid muhu toite ja magustoiduks imehea kamakreem). Mul oli kõht nii täis, et magustoit läks väga suure vaevaga alla. Martin lükkas kõik tühjad kausid minu juurde ning tegi pilti, nagu oleksin meeletu söödik. Söögimajja tulid ka teised abilised ning pärast läksime nendega koos ühe kohaliku käsitöömeistri juurde, kes teeb imeilusat muhutemaatilist käsitööd. Loomulikult osteti sealt paaalju asju (mütse, raamatukaasi jne). Pärast seda jõudsimegi Koguvasse, kus üks kohalik tädi teeb SAKSA KEELES (jah, Muhumaal oskavad erakordselt paljud inimesed saksa keelt päris korralikult) ekskursiooni. Kuna mul on rääkides suhteliselt madal hääl ja madal hääl kostub päris kaugele, sain ma ka korra noomida, et räägin giidist üle (häbi). Pärast ekskursiooni läksime aga ujuma, mis oli austerlastele erakordselt eksootiline, sest 1) see on MERI (Ostsee siis austerlastele) 2) seal olid VETIKAD (mida nemad nimetasidseeungeheuer ehk merekoletisteks). Nalja sai nendega palju ning kohati raputasin ainult pead nende jutu peale (jah, nad olid mul parajad naljaninad). Pärast kiirsuplust läksime tagasi Koguvasse, kus algab õige pea väikene kontsert.
20:00 Kontsert käib täies hoos. Kartsin alguses, et rahvast eriti ei tule, aga täitsa on rahvast. Muhu naised on väga toredad ja tantsivad hästi (pärast võtsid austerlased eraldi kasutusse termini Die Frauen von Muhu*, kes olid siis nende jaoks väga tugeva iseloomuga ja kanged naised - ka mina kuulusin pärast sinna alla ning nad ka ütlesid, et minu muhu päritolu on tunda - mu raudse käe süsteem töötas!). Austerlased kütavad vaikselt rahva ülesse oma Veskirattatantsuga ning lauluga, kus nad paluvad ka publikul osaleda. Nalja sai palju ning ilm on ilus ja tuju hea. Pärast esinemist kinkisid muhulased austerlastele (ja ka mulle!) Muhumaa postkaardi ja pesulõksu. Kontsert oli tõesti väga tore ja armas. Pärast kontserti läksime aga tagasi oma kämpingusse ning varsti edasi ühte pisikesse külasse, kus toimus afterparty koos sauna ja ujumisega ja jälle meeeeeletult hea söögi ja joogiga (muhu koduõlu ning kõik on öeldud). Läks lahti ka tantsulka ning muhu naised õpetasid austerlastele muhu tantse ning vastupidi. Kahjuks tiriti ka mind tantsuringi (ma olen väga kehv tantsija), kuid õnneks jäid kõik ellu ja ma ei olnudki kui elevant portselanipoes.
00:00 Pidu hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama. Veel viimased tantsud ning suhtlused. Üks vanem muhu naine tahtsid Reini endale koju kaasa võtta. Kui ma seda Reinile ütlesin, hakkas ta muretsema, et ega ta ikka tõsiselt ei mõelnud. Muhu naised on tõesti võimukad. Pärast viimaseid tantse jätsime muhu naistega ilusti hüvasti (austerlased tegid põsemusi, neil selline komme. Mina ütlesin "No tsau siis!" ja kallistasin). Tagasi kämpingusse jõudes olime kõik rampväsinud, et isegi vastastoas magava bussijuhi meeletu norskamine ei häirinud lõpuks. Ahjaa, hambaid pestes mõtlesin ma permanentselt saksa keeles. Isegi vist austria dialektiga.


Laupäev, 23. juuli 2011

08:00 Viimane (imeilus) hommik Muhumaal. Taaskord oli hommikusöök meeeeeeeeeeeeletult hea (toidu poolest peaksin Muhumaale kolima) ning muidu kuidagi päris rahulik (koduõlu mõjud?). Mina suhtlesin seal veel muhulastega (muhu geenid hoiavad vist kokku) ning varsti asusime teele Tihuse poole, kus me saame hobustega sõita. Enne seda oli aga väike taarausu loeng, mis oli omamoodi huvitav (pärast pakkus see aga austerlastele jututeemat pikemaks ajaks). Hobusetalu omanik ja taarausuline Martin oskas SAMUTI saksa keelt (tõesti, Muhumaa on üks väärt paik) ning mina sain taas puhata oma tõlgitööst. Varsti aga asusime vankrisse (mõned, kes tahtsid, said ka hobuste selga istuda ja ise ratsutada) ning tegime väikese tiiru hobustega. Vankris sai veidi muhu klatši kuulata (klatš on Muhumaal küll samasugune kui mandril) ning meie taga olev hobune tuli nii suure hooga, et pritsis meid poriga. See meid aga ei heidutanud, sest meil oli naljavend Gerhard vankris ning ta pööras selle kohe naljaks (tasuta Muhu ravisitakuur jne). Hobusetuuri käigus sai ka veidi "metsikut Muhu" näha.
12:00 Oleme Muhu Põhikoolis. Koolimaja pidavat üks kõige ilusamatest Eestis olema (ma väga vabandan, aga vaidleksin vastu). Ta on remonditud ja nii, aga nagu Kerstin ja Martin väga tabavalt ütlesid, et see näeb välja kui haigla. Siis ma rääkisin Vesiroosist ning nad said aru, et Eestis ei näe kõik koolid kui haiglad välja. Enne seda käisime aga kohalikus käsitööpoes, kus austerlased ostsid jälle terve posu asju (Muhumaale võis see küll õnnepäev olla). Pärast seda läksime ka Väikese väina tammele ning nad nägid ära silla, mis ühendab Saaremaad ja Muhumaad ning ka veidikese Saaremaad. Aga tagasi Muhu Põhikooli. Seal saime taas SÜÜÜAAA (ja jälle midagi üliülimaitsvat). Austerlased olid ka vaimustatud eesti toidust ning Gina küsis isegi kõrvitsasalatit kaasa (Austrias tehakse seda teisiti). Kuna aeg on aga raha, pidime suhteliselt kiiresti sööma, kokkuvõtvad sõnavõtud tegema ning ruttu bussile minema, et praamile jõuda (mis seekord läks õnneks). Austerlastele väga meeldis Muhumaa ning olid rahul, et olid nõus võtma ette nii pika sõidu (Tartust Virtsu ei ole tõesti naljaasi). Anne oli selle peale õnnelik ja mina samuti. Kõik läks libedalt.
14:00 Me sõidame tagasi Tartu poole. Vahepeal on olnud metsapeatusi, aga muidu põhimõtteliselt magame ning räägime veidi juttu. Sain rääkida Ginale ja Martinile näiteks sellest, et mul oleks võimalik põhimõtteliselt Siberis maad saada, Eesti ajaloost, palkadest, Berliinist ning Reiniga lihtsalt reisimisest ning näiteks sellest, et ta läheb augustis Prantsusmaale praktikale. Vahepeal rääkis aga Anne, et Norras on juhtunud midagi jubedat - Valitsushoone juures toimus plahvatus ning mingis noortelaagris tapeti ligikaudu 80 last. Tapjad olevat islami terroristid ning põhjuseks Norra vägede viibimine Afganistanis ning Taani karrikatuur. Nende põhjuste peale mõtlesin kohe, et sama hästi oleks võinud see juhtuda ka Eestis. Minus ja Annes tekitas see veidi hirmu. Bussis oli korraks ka vaikus selle uudise peale. Aga rõõmus meel seetõttu ei kadunud. Veidi enne Tartut oli ka üks peatus bensiinijaamas, kus enamik austerlasi ostis endale koju kaasa Kalevi šokolaadi (ei tea küll mispärast) ning taaskord ei saanud mina ise endale midagi osta - Kerstin tegi mulle näiteks pudeli vee välja. Martin kinkis mulle ka Kalevi šokolaaditahvli, mida ma ei tahtnud vastu võtta, aga surus nii peale, et ma ei saanud midagi teha. Bensiinijaamas oli ka see naljakas lugu, et ma seisin kogu aeg kassa kõrval ja tõlkisin hindu. Kassapidaja hakkas lõpuks naerma selle peale ning kõigil oli lõbu laialt. Väike õnnetus juhtus ka mul - nimelt istusin ma nätsu sisse. Reini küsis mult viisakalt, et kas ta võib selle sealt maha kraapida. Ma keeldusin samuti viisakalt.
20:00 Oleme Martini ja Mariaga linnapea ja Europeade komitee vastuvõtul. Pärast tagasijõudmist koolimajja jõudsime ilusti õhtust sööma ning veel riideid vahetada ja sättida tähtsaks sündmuseks, millest said osa vaid kaks liiget rühmast + giid - Tartu linnapea ja Europeade komitee vastuvõtuks. Parasjagu kui ma riidesse panin, koputati vabatahtlike klassi uksele. Liisa ütles täiesti hajameelselt sisse ning see oli Gerhard minu rühmas. Mina seal poolalasti üritan varjata oma ihu nii palju kui võimalik ning vastan siis rahulikult Gerhardi küsimusele, et me läheme nüüd välja, kas sa jääd veel siia, jah ning pärast vaatasin karmi pilguga Liisat. Liisa pani alles nüüd tähele, et ma olin poolalasti ning hakkas südamest naerma. Sellised pisiasjad teevad vahel nö töö palju hõlpsamaks. Enne vastuvõttu hakkas aga meeletult sadama. Meie kolmekesi ootasime siis ukse juures ning kui sadu lakkas, hakkasime minema Dorpati konverentsikeskuse poole. Mina kui loogik sammun siis Dorpati hotelli poole, sest arvasin, et Dorpati konverentsikeskus on ikka Dorpatis, aga OH EI, Tartu loogika ütleb, et see on siiski Taskus! Õnneks oli aega ilusti ning Tasku on kohe Dorpati kõrval. Vastuvõtt oli mõnus - kõik tundsid end vabalt, ei olnud mingeid seismisi järjekorras, et anda kingitusi ning siis minek. Pakuti süüa ja juua, said suhelda kõikidega vabalt, kingid jäeti lauale, kõik suhtlesid kõigiga, elav muusika oli taustaks ning näidati ka pilte eelnevatest Europeadedest. Ning kõik vabatahtlikud olid ka kutsutud vastuvõtule. Seoses Norra tragöödiaga saime täpsemat infot ka teada, et mõrvar oli norralane, kes on paremäärmuslane, ohvriteks peamiselt immigrantide järeltulijad. Meie Annega mõtlesime, et kui kohtame vastuvõtul norrakaid, läheme ja avaldame kaastunnet. Norrakaid me ka nägime ning astusimegi ligi ja avaldasime kogu südamest kaastunnet. Ma ise alguses mõtlesin küll, et kuidas nad suhtuvad sellesse, aga õnneks positiivselt ning olid väga tänulikud selle eest, et niiviisi tulime ja näitasime oma toetust (sest mõnesid rühmaliikmeid puudutas see tragöödia väga isiklikult - mõni lähisugulane või hea tuttav hukkus). Martin ja Maria läksid omaette ning mina omaette ning muljetasin teiste vabatahtlikega. Kui kõhud täis ja meel hea, helistasin Mariale ning küsisin, kus nad on. Kohtusime pärast Taskus (nad ostsid marke) ning läksime taksoga tagasi koolimajja. Taksojuht oli väga sõbralik mees, kes oli Europeadega väga kursis (üllatav). Koolimajas istusid austerlased laua taga ning laulsid ja jõid õlut. Hiljem läksime aga Gerhard, Martin, Reini ja mina Raekoja platsile simmanile (sest oli kuuldus, et Tõnis Mägi esineb ning eelviimane õhtu ju). Simman oli ülitore ning väga lõbus. Tantsisime palju ning sõlmisime uusi tutvusi just eriti lõunatiroollastega. Ekstratore oli ikka see, kui mina vaatasin siis itaallasi ja imestasin, et näevad nii itaallaste moodi välja ja räägivad puhast saksa keelt (kuigi Reini vaidles minuga, et nad ei näe üldse itaallaste moodi välja. Selgitasin, et eestlase jaoks on kõik tõmmud ja pruunisilmsed inimesed itaallased või hispaanlased). Ning kuna me jõudsime jutuajamisega ajaloo juurde, toimus meie vahel järgmine kõnelus:

"Ja als wir noch mit euch liiert waren..."*

"Mit Esten?"

"Du bist keine Österreicherin?"

"Nein?!"

"Und warum kannst du so gut Deutsch sprechen?"

Ning jätkus vestlus teemal, et kuidas nende giid küll saksa keelt räägib ja on kah päris ilus, aga kes siiski ei oska nii hästi saksa keelt kui mina. Seoses sellega sain kogu nädala vältel komplimente oma keeleoskuse ning vahepeal arvasid austerlased, et mu ema on sakslane (see ei ole esimene kord, et nii arvatakse). Pärast pikka vestlust otsustasime kolmekesi (Jens oli ka vahepeal liitunud meiega) minna edasi Püssirohukeldrisse, kus toimus järelpidu. Jens kadus kuhugi ära ning Reini ja mina ei jäänud sinna väga kauaks. Otsustasime lihtsalt jalutama minna ning rääkida. Selgus, et meie muusika-, filmi- ja raamatumaitse on väga sarnane (mu kadunud venna?). Kuna mulle meeldib kohutavalt süüa, läks mul kuskil kahe ajal kõht tühjaks ning otsustasime minna Teise kohta võileiba ostma. Enne meid seisid järjekorras üks tüdruk ja poiss. Kuna me rääkisime omavahel saksa keeles, hakkasid ka nemad lausuma saksakeelseid repliike, mida nad oskavad. Reini ja mina hakkasime siis neist rääkima. Lõpuks küsis poiss: "Are you talking about us?" "Yeah" ning vestlus algas. Õige pea avastasin, et poisil on mingi aktsent juures ning küsisin eesti keeles: "Kas sa oled eestlane?" Poiss: "Emm... Jaa. I was just going to say "Hey German girl, you speak very well English!" (ta vastas inglise keeles, et olla viisakas, kuna tüdruk oli kanadalanna). Pärast pikka ootamist ja muhedat vestlust sain ma omale suvalt kokkuklopsitud asjadest njämma võileiva, mis osutus pärast aga liiga suureks, et viskasin lõpu minema (praegu sööks küll hea meelega selle ära). Päev on olnud pikk ning otsustasime minna tagasi kooli. Õpetasin Reinile ka teise (ilusama) tee koolimajja selgeks. Ta lubas seda teedpidi nüüd käima hakata.


Pühapäev, 23. juuli 2011

08:00 Täna ongi see suur päev. Olen sööklas ja naudin head toitu (Tartu toidud on Europeade parimad!) ja tegelikult hakkab vaikselt kohale jõudma, et homme lähevadki mu austerlased tagasi koju ning kogu see värk siin saab läbi. Enne veel läheme veel kogu kollektiiviga kirikusse missale, kus nad (tegelikult meie) laulma peavad(me). Nimelt õpetati mulle eile õhtul selgeks lugu, mida nad kirikus laulavad ning kuna neil on alte vähe, laulan mina nendega kaasa. Lugu on lihtne, aga austria saksa keel mitte nii väga. Pärast sööki panime end riidesse (mul oli õnneks üks valge pluus kaasas, mis sobib väga austria rahvariietega kokku) ning asusime kiriku poole teele. Bussijuht Adolf (ärge seostage teda selle hullumeelse ajaloofiguuriga - ta oli täitsa tore mees) küsis äkki minu käest, et kas mul on poissõber olemas. Mina jäin tummaks ja vaatasin imeliku pilguga. Õnneks oli noor Martin lähedal ning küsis, et miks sa seda küsid, kõigil teistel v.a Gerhardil on ju elukaaslased olemas. Bussijuht vastas selle peale, et temal aga pole. Mina ütlesin sujuvalt: "Und hier muss man rechts abbiegen."*
12:00 Missa on läbi. Esinemine läks hästi. Enne esinemist tegime kiriku kõrval hääleharjutusi ning siis läksime sujuvalt kirikusse. Minu perekond tuli ka meid vaatama (nii imelik oli neid näha üle pika aja). Sain ka oma austerlasi neile ette näidata ning perekonda austerlastele ning siis me seal ootasimegi veidi. Õnneks esinesime meie kõige esimesena - sai missat nautida ja kuulata. Pärast missat sai kirikuõpetajaga kätt suruda ning mina jäin ukse juurde oma perekonda ootama. Ootasin ja ootasin, helistasin ning lõpuks pöörasin selja ja nägin, et nad vestlevad seal Gina ja Reiniga. Juba suutsin austerlased mind neile kiita (egoboost) ning siis saime asjad kokku leppida ja öelda täpselt, kuhu minna. Koolimajas oli meil vaba aega, leppisime kokku, kus millal kokku saada enne rongkäiku ja mina hakkasin mõttes palvetama, et ilm ilusaks läheks (sest terve nädal oli super ilm ning just kõige tähtsamal päeval oli pilvine ja sajune - ÕNNEKS läks läbi ja rongkäigu ajaks oli ilm ilus). Mina sain perelt omad asjad ning viisin mõned üleliigsed asjad autosse, et esmaspäeval kott kergem oleks. Nii ma hakkasingi end üles lööma rongkäiguks. Lasin isegi oma lõpukleidi kohale tuua, et oleksin veidi rahvuslikum. Pesin juukseid, üritasin mingil määral neid koolutada, õrn meik, riided selga ning olin valmis minema kesklinna laadale ja Eesti päeva vaatama.
16:00 Marsin rongkäigus austerlaste ees, sest giid peab kandma nende silti. Laat oli väga suur ja ilus (Kerstin ja noor Martin noomisid juba mind, et miks ma ei öelnud, et nii võimas laat tuleb - MA EI TEADNUD ISEGI JU!). Rongkäik algas aga üllatavalt ruttu. Äkki siuh, minek ja naerata ja lehvita. Kohe alguses tervitasid mind Kärutajate mehed ning küsisid, et kas ma olen nüüd austerlaseks hakanud. Inimesed olid vahvad ning oli tõesti kui laulupeo rongkäik. Austerlastele oli see kindlasti imelik, sest meie oleme harjunud karjuma "Elagu!" ja tervitama kõiki kollektiive. Aga neile meeldis see. Rahvale läks eriti siis peale, kui Reini mängis akordionit (sest ta tõesti mängib väga väga hästi seda). Rongkäik läks ludinal, rahvast oli vaatamas (ainult, et viimasel lõigul polnud, sest levis valeinformatsioon rongkäigu marsruudi kohta) ja väga tore oli. Kui austerlased laululavale kohale jõudsid, pidin ma tagasi minema ja liituma vabatahtlike kolonniga. Enne seda sain ka elus esimest korda tervitada kedagi - nimelt karjusin "Elagu Kärutajad!" ning Kärutajad kohe karjusid mulle vastu ja tervitasid mind. Vabatahtlike kolonnis läksin Dima juurde ja siis saime üheskoos lipukesega vehkida ja hõisata ja lihtsalt nautida meie töö vilju. Laululava ees tervitas kõiki kollektiive siis Bruno Peeters (Europeade president) ning õige pea võiski alata lõppkontsert.
20:00 Olen lõppkontserdil, mis on niii jalustrabavalt ilus. Nägin publikus ka juba tuttavaid (näiteks Tommit, mis oli väga positiivne üllatus). Ostsime õega ka ühe turgutava Boosti kokteili ning ma suundusin tagasi oma austerlaste juurde. Juhtus ka väike õnnetus: nimelt kuna ma olen blond ja seljas kollane kleit, tiirutasid mu ümber mingid tüütud putukad ja ronisid mu juustesse ja puha. Siis andis Reini mulle oma kaabu ja ma mässisin end salli sisse. Reini ütles, et temale küll mingeid putukaid ei tule. Gerhard aga näitas, et tule vaata, on ju. Ma siis kummardusin külje poole liiga palju, kaotasin tasakaalu ja kukkusin õlletopsi peale (õlu oli sees). Sall haises õlu järgi, austerlased vaatasid mind kummaliselt, mina naersin ja tundsin häbi ning terve maailm oli õlut täis. Õnneks sain emalt teise salli ning Gerhard ei olnud pahane selle peale. Pärast sain ka ühe toreda pildi teha oma austerlastest (kahjuks pole kõiki peal).


Kontsert ise oli kuidagi südamlik ning see oli tore, et saime võimalikult palju Eestit sisse tuua (Europeadel pole eriti võimalik tuua just korraldajariigi kultuuri sisse tuua) ning kõige rohkem läks mul hinge hetk enne norra grupi esinemist. Eelmise päeva tragöödia tõttu paluti kõigil püsti tõusta ning vaikida hetkeks, mil mängis Sandra Sillamaa (kes oli koos Toomas Lungega õhtujuht) torupilliga lugu "Valss vanaemale" (mis on üks mu lemmiklugudest läbi aegade). Minul oli klomp kurgus ning püüdsin end vaos hoida, et mitte nutta (sest esmaspäeval nutan niigi). Kui norra grupp tantsis, seisid kõik inimesed püsti ning tantsu lõppedes plaksutati neile väga väga pikalt. Nii näitas kogu Euroopa, et me oleme nendega. Kontserdi ajal pidin vahepeal aga lava kõrvale minema, kus said kõik vabatahtlikud endale tänukirja ja tasuta õlu või siidri. Kontsert lõppes taas "Kaera-Jaaniga" ning tuju oli kõigil nii hea, et oleks võinud otsast peale alata kogu nädalaga.
Nii me sõitsime tagasi kooli (seekord siis autoga) ning veetsin veel viimase õhtu austerlastega. Jõime õlut, laulsime, muljetasime. Vahepeal andsid mulle ka tänukingituse üle, milleks oli üks väga ilus raamat nende kodukohast, nende CD ja raamatu vahel üks väga sümboolne summa ja ilus pühendus. Mina ainult kokutasin selle peale, üritasin kuidagimoodi mingi sõnavõtu koostada, mille lühikokkuvõte oleks olnud "Te olete parim rühm!" ning mina jagasin neile Eesti asju (infovoldikuid jne).
00:00 Olen ikka üleval austerlaste juures ning laulame ja joome õlut. Mõned hakkavad ka end vaikselt magama sättima, meie Reiniga vestleme veel edasi. Tõesti, meil on nii palju ühist ning kui ma olin Reiniga koos, oli mul tunne, et olen oma Tartu sõbraga koos (sest nad on nii sarnased nii välimuselt kui ka loomult). Ma olin tõesti õnnelik, et ma just selle rühma lõpuks sain. Nad kõik olid nii toredad ja hoolivad ning meil oli suurepärane klapp (seda ütlesid ka austerlased ise). Ma oleks tahtnud veel pikalt ja laialt Reiniga vestelda, aga me mõlemad olime rampväsinud ning otsustasime, et läheme siiski magama, sest magav vestluspartner pole just parim.


Esmaspäev, 24. juuli 2011

08:00 Mu austerlased on bussi juures ning valmistuvad minekuks. Mina seisan seal, ei jõudnud sööma minna ja võitlen pisaratega. Eilegi ütlesin mitmel korral, et ma vean kihla, et hakkan homme nutma. Ja seal ma siis seisangi, seljaga austerlaste poole, et varjata pisaraid. Selle lühikese aja jooksul olid nad mulle väga hinge pugenud. Mul oli kahju nendega hüvasti jätta ning kui nad kõik mu ümber seisid, kaotasin mina enesevalitsuse ning purskasin (tegelikult päris ei pursanud) nutma. Nad laulsid veel ühe loo hüvasijätuks ning kõik tulid, tegid põsemusi (mõni ka kallistas) ning ütlesid, et ärgu ma nutku, muidu hakkavad nemad ka nutma. Noor Martin ka Kerstin tegid nutvast minust veel pilti ning sinna ma siis jäin oma Eesti lipuga. Jooksin veel veidi bussile järgi ning lehvitasin veel kõvasti. Olin kogu südamest tänulik neile selle imetoreda aja eest. Rahunesin maha, läksin tagasi klassi. Andres (oli eelmisel õhtul Karlovasse ära kolinud) ja Liisa möllasid seal mattidega (sest me pidime neid tühjaks laskma) ning vahepeal käisime sööklas ja võtsime toidupakikese ära. Õige pea pakkisime asjad kokku ja asusime bussijaama juurde, et viia kohvrid pagasihoidu ning läksime Taskusse Peetri pitsasse sööma.
12:00 Istun Peetri pitsas ja söön. Helistasin oma Tartu sõbrale, kellega saime veel mõneks ajaks kokku. Ta oli autoga, seega tiirutasime mööda Tartut ringi ning ajasime juttu. Ta meenutas asju seoses mõnede tänavate või majadega ning mina sain natukese paremini tundma Tartu elu. Varsti oli aga sealmaal, et pidin bussi peale minema. Ta tuli mind saatma (tassis kohvrit!) ning jätsime veel mõneks ajaks hüvasti (sest me teadsime, et kohtume veel). Kohvit ära pannes kaotasin ma tasakaalu ning lõin pea ära, mille peale bussijuht ütles, et ära asja nüüd nii tõsiselt ka võta ning mu sõber, Eleri ja ta sõbranna naersid.
16:00 Jõudsin Raplasse. Nii imelik on olla siin tagasi, harjusin juba Tartu eluga ära. Bussis ma üldiselt magasin ja ootasin kannatamatult, et millal buss Raplas on (üksinda bussisõit on lame). Mõtlesin ka veidi kogu selle nädala üle ning olin õnnelik, et registreerusin end vabatahtlikuks. Ma sain endale nii palju sõpru selle ajaga ja kuhjaga kogemusi juurde, mida läheb mul edaspidi vaja. Olen küll väsinud (ning pärast magasin 14 h jutti), kuid ülimalt õnnelik.

Kui Tartu linn tänab mind, siis mina tänan Tartu linna selle eest, et otsustasid siiski Europeade korraldamise enda peale võtta. Aitäh, Tartu!


Ja kui teil on võimalus kuhugi vabatahtlikuks minna, siis HAARAKE SELLEST KAHE KÄEGA KINNI - see on kogu seda vaeva väärt!

Et teil hiina keele tunnet peale ei tuleks:
* "Tere tulemast Muhumaale!"
* Muhu naised
* "Ja kui me teiega koos olime..."
"Eestlastega?"
"Sa polegi austerlanna?"
"Ei?!"
"Ja miks sa nii hästi saksa keelt oskad?"
* "Ja siin peab paremale pöörama."

What happened in June

Väike ülevaade juunikuust 2011 AD

  • Mul oli veel teha kaks eksamit - saksa keele koolieksam ning muusika uurimistöö kaitsmine. SUCCESS - saksa keele eksam 60/60 ning muusika uurimistöö sain 5(sulgudes +). Aga ütleme ausalt - nii palju armastust kui ma oma muusika uurimistöösse panin, pole ma vist kuhugi pannud.
  • Klassiläbu - 3 päeva imeilusa Võrtsjärve ääres koos imetüütute sääskedega. Taara eest saime lõpuks 15-20 EUR (ei mäleta enam täpselt) ning reis oli mõnedele mitte nii meeldejääv. Mina jäin aga rahule - hääd inimesed ümberringi.
  • Vastuvõtud - surusin kätt maavanemaga, haridusosakonna mingi tegelasega, veel mingi kohaliku tegelasega, TTÜ rektoriga, härra Presidendiga, tema abikaasaga ning peaaegu oleksin härra Haridusministri jätnud ilma minu soojast käepigistusest. Tagajärg - tuba täis lilli, raamatuid, diplomeid ja muid raamatuid ning paar minutit aupaistet ja kuulsust.
  • Lõpetamine - lõpetasin säravalt keskkooli. Lõpuaktus oli armas ning classy ja õnnitlemine oli üllatusterohke. Järgmisel päeval oli käelihased haiged, tuba lilli täis, et pidime lilled koridori ümber paigutama ning ülihea lillelõhn koridoris.
  • 4 päeva pidu, poisid, tants ja kosmeetika (minu suguvõsa moto) - 22, 23, 24, 25 PARTYIN' PARTYIN' WOO!
  • Leidsin hää sõbra (kuigi ma olin temaga koos 3 aastat koolis käinud).
  • Ma arvan, et ma käisin Tallinnas ka juunikuus.
  • Algas sisseastumise draama, mis minul lõppes õnnelikult juba 30. juunil
  • Pärast sisseastumiskatseid käisin Artises ning kogu kinosaal oli vaid minu päralt - luksus kinogurmaanidele!
  • Algas LAULUPEONÄDAL - esimesel õhtul kohtusin hea sõbraga, keda polnud aastaid näinud ning jäin rääkima nii kaua, et mu orkestrikaaslased olid juba läinud, mina ei leidnud Oru peatust üles, tegin hädakõne tädile, kes tuli mulle järele ning vahepeal küsis herr puhkpilliorkestrite üldjuht, et kas ma ikka saan koju, võin su ära viia (ja ma olin juba oma tädile helistanud - ebaõnn!).
Tegelikult oli mu juunikuu rahulik - olin kodus ning ootasin, et minust saaks keskharidusega noor. Ootamine tuli kasuks - olen nüüd Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi tubli vilistlane.

HÜVASTI, VESIROOS! HÜVASTI, GÜMNAASIUM!

Miskipärast arvan, et mul jäid pooled asjad siia kirjutamata. Elab üle - 19-aastane mälu ei ole just kõige tutikam.

neljapäev, Juuni 02, 2011

I'm so gifted to find what I don't like the most

Kui ma loen neid eelnevaid postitusi, siis on mul selline tunne, et kogu tekst on kuidagi võlts ja ülepingutatud. Aga ometigi eile ma just tundsin end nii ja mõtlesin, et oh, tekst on ju täitsa mõistlik! Ons see nüüd normaalne?

Või on lihtsalt sellest tingitud, et kuskil soolte ja mao ja maksa ja neerude ja põrna ja sapi vahel pesitseb mingi kuratlik tegelane, kelle nimi on viha. Vahel muutub ta pettumuseks ka. Praegu on ta vist segu mõlemast.

teisipäev, Mai 31, 2011

Kui märtsis algas mai

Viimane postitus oli aprillis. Maikuud on veel järgi jäänud 27 minutit. Seda imeilusat maikuud. Ja mul on kahju sellest.

Mu laual on lahti saksa keele eksami materjalid, mida olen põgusalt üle vaadanud, üritasin printida oma uurimistööd islandi muusika kohta, kuid must tint on otsas ning isa jooksis töö juurde printima. Ma olen isegi veidi uhke oma uurimistöö üle, kuigi ma oleksin tahtnud veelgi rohkem kirjutada islandi muusikutest ja muusikast ja selle eripärast, kuid 31 lehekülge on piisav - pool lehte veel ning retsenseerija arvab, et tahan teda tappa.

Ma räägin samal ajal oma prantslasest sõbraga, kes oli kunagi nii oluline mulle. Selline õige inimene õigel ajal, kes suutis õigel ajal õigeid sõnu öelda. Ja ma olen õnnelik, et mul on selline õige inimene elus. Küll prantslane ja kõvasti vanem, aga hinged ei küsi vanust.

Coldplay saatis mulle just kirja. Ma mõtlen nagu tavalise fännikirja. Olin kunagi ammu registreerinud end nende fänniks, aga Coldplay on kuidagi unustusse mul vajunud. James Blake ja Sigur Rós ja islandi muusika ja Radiohead ja Mari Kalkun ja muu on kuidagi aktuaalsem minu jaoks.

Mul on nüüd 3 nädalat ja 11 tundi ja umbes 35 minutit load olnud. Alguses ma küll ei saanud aru, et ma oleksin lubade omanik, kuid nüüd olen päris harjunud ja auto on muutunud üheks mu parimaks sõbraks. Kui on vaja minna näiteks muusikakooli viimaseid asju ajama ja oooh-kuidas-ma-tahaksin-seda-saadet-lõpuni-vaadata-aga-mul-on-ju-vaja-minna-aga-ma-viivitan-viimase-sekundini, siis on auto alati päästerõngas ja vabandus viivitamiseks.

Ma jõudsin mõnda filmi ka vaadata - "Vincent will meer" ja "Blue Valentine" ning mu emotsionaalne-mina sai taas möllata. Eriti "Blue Valentine'i" lõpuminutitel, kui näidati korraga pulma- ja lahkuminekustseene. Ammu pole mõni film mulle niiviisi kaikaga pähe löönud. Heas mõttes. Ja muusika oli ka imeline.

Ma sain vahepeal veidi vanemaks ka. Ei olnud erilist tunnet ning ei teinud ka midagi erilist, kuid päev oli ilus - õega Mustas Puudlis, õhtul tuli sõber külla ja kuulasime tema poolt kingitud isetehtud plaati, mis on täis suurepärast uut ja vana muusikat minu jaoks. Aga mulle ei tundu, et ma oleksin vanemaks jäänud. Olen ikka selline, nagu ma olin 18-aastasena. See ilus vanus 18.

Mu pea on täis nii erinevaid mõtteid. Vahel häid, vahel halbu, vahel kaheldavaid, vahel mõtlikke, vahel rõõmsaid, vahel kurbi. Elu on just selline, nagu on. Nagu on alati olnud. Ja nagu alati jääb. Elu on ju tegelikult päris ilus, või mis?

Ja nüüd on maikuud järgi veel 17 minutit. Seda imeilusat maikuud. Ja mul oli kahju sellest. Kuid nüüd olen ma hoopis tänulik.