6/11/2014

AITÄH!

Võttis kaua aega, kuid lõppude lõpuks kirjutan siia ametlikult, et minu blogi läheb mõneks ajaks hingusele (või noh, vaadates, et viimane postitus oli 26. septembril aastal 2012, on mu blogi juba peaaegu kaks aastat hingusel olnud). 
Ma tänan Sind, hea lugeja, et oled minu elu ja kasvamist ja arenemist jälginud siin blogis. Ma tänan Sind, hea blogi, kuhu sain oma mõtteid muusikastteatrist, filmindusestreisimisest, elust, luulestilust, elamusest, raamatutest ja veel nii nii paljudest asjadest talletada ja jagada. Ma lihtsalt tänan!


Tõsi - need on hetkel minu viimased virtuaalhingetõmbed.

9/26/2012

Puudutus

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, 
puuduta veel, 
ma palun, 
puuduta mind.

Kristiina Ehin

8/04/2012

Polska

Tähelepanekuid juulikuus toimunud Poola reisist:

* Varssavi Fryderik Chopin'i lennujaam ei ole üldse ilus - suur, eksitav, meenutab laohoonet, ei ole ühtegi assotsiatsiooni Fryderyk Chopin'iga. Lennukilt maha tulles läksin sujuvalt valele poole ning mõne aja pärast sain aru, et pagasit saab hoopis teiselt poolt. Kõndisin mööda nurgataguseid (vahepeal kahtlesin, et sattusin kuidagi personali osasse), pagasi sai kätte kuskil keldris. Ei olnud väga tore.

* See-eest Poola rongijaamad on ühed kõige ilusamad - remonditud (tänu EURO 2012-le), hooned 18. sajandist või 19. sajandi algusest. Lausa lust seal rongi oodata!

* Varssavis on imeilusad uued rongid - no comments (oleks hea meelega ühe pagasisse pistnud)

* MA EI VINGU ENAM TALLINN-RAPLA RONGI AEGLUSE ÜLE, sest Poolas sõitsin ma rongiga järjest 7 ja pool tundi. Jah, 7,5 tundi rongis. Vot see on alles rongisõit.

* Poolakad ei taba ISIC kaarti - õnneks oli mu kõrval mu kallis poola sõbranna, kes aitas alati hädast välja ja seletas, et ma olen "international student"

* Kui poolakad said teada, et ma olen Eestist, siis nad alati naeratasid mulle ja hakkasid rääkima sellest, mida kõike nad Eestist teavad.

* Jeesus Maria kui sõbralikud on poolakad. See on normaalne, kui võõrad hakkavad rongis omavahel rääkima pikalt ja laialt kõigest. 

* Üks poola mees ütles mulle pärast: "Viva Estonia!"

* Poola keel on alguses harjumatu - Wroclawis karjus üks vanamees midagi poola keeles. See kõlas nii jubedana, et mul tuli hirm nahka ja tahtsin eest ära põgeneda. Pärast tuli välja, et ta karjus: "Hei tüdrukud, naeratage!" Reisi lõpus sain aru, et poola keelt polegi nii võimatu hääldada ja seal on ka ilusaid elemente.

* OOO kui toreda pere juures ma olin! - Mõlemad peretütred olid muhedad, vanemate põhimure oli see, et kas mul on kõht tühi ja kas ma magada ka sain. Kui ma ärkasin varem kui peretütred, siis isa jooksis kohe üles neid äratama, sest nad ei osanud inglise keelt ning meie kommunikatsioon oleks käinud ainult läbi vehklemise.

* Pere oli nii elevil mu tulekust - tegid mulle enne lahkumist kingituse, rääkisid minuga poola keeles ja mina ainult noogutasin ja ütlesin "tak", "nje", "dziękuję", "oo bože" ja "matka boska"

* Mul on Poolas 3-aastane poolpeika - vaatas mulle suurte silmadega otsa ja rääkis poola keeles, mina kasutasin kõiki poolakeelseid sõnu, mida teatsin ning kui tal tuli meelde, et ma olen võõras, jooksis minema.

* Lääne-Poola on väga väga ilus - imeilusad lääneeuroopalikud vanemad majad, väga rohelised linnad. Wroclaw meenutas alguses Stockholmi, õhtul aga Berliini. Opole oli üsna väike ja rahulik linn koos imeilusa promenaadiga mööda järvekallast ja toreda loomaaiaga.

* Wroclawis on moodsad trammid - Tallinn, kurat!

* Käisin Wroclawis elus esimest korda veepargis. Lazy riveris kiljusime ja lollitasime rohkem kui väikesed lapsed. Veetorud polnudki NII lahedad kui arvasin.

* Istusime mullivannis ning seal oli üks tüüp ujumisprillisega ja läks kogu aeg vee alla. Kõhe tunne oli. Pärast kohtasin seda tüüpi öises Varssavi rongis. Hetkeline paanikahoog.

* POOLA ON POODLEMISPARADIIS - allahindluste ajal tunned end kui miljonär. Ja isegi New Collection on seal võrreldes Eestiga väga odav. Edaspidi minge Opolesse, mitte Stockholmi.

* Käisin kodutute jalgpalli-EM-il - lohutusauhinnaks päris hea, kui ise õigel EM-il ei saanud käia. Ja nad ei näinud nii kodutud midagi välja.

* Maailma kõige toredam skulptuur on Wroclawis - skulptuur koduloomade auks. Tänutäheks, et me neid sööme. Kas pole mitte ilus žest?

* Pirogi on üks paganama hea toit.

* Vanaema tahtis mind vist kogu külale näidata ja rääkida, kui ilus ma olen.

* Poola mehed kipuvad silma viskama. Oo bože...

* Ma sulatasin poolakaid kui ma ütlesin "rszespospolita"

* Öine Wroclaw on müstiline, salapärane, kaunis ja... kõhedusttekitav.

* Purskkaevushow maailma kõige uhkema kultuurimaja nimega Hala Stulecia juures oli väga kihvt - tegin ca 20 pilti sellest ja 2 tummfilmi.

* Opole kesklinnas oli koht, kust said kõlaritest poola muusikat lasta. Kui enne ei olnud tähelepanu keskpunktis, siis seal olid kindlasti!

* Helistasin Opole turismiinfopunktis olles Eestisse ning töötajad tulid sinna minu juttu kuulama ja mõistatama, et "mis imelik keel see veel on?"


Minu arvamus Poolast on nüüd täiesti laes - imetoredad ja sõbralikud inimesed, kaunid linnad ning teadmine, et olen alati teretulnud. Poola, sa ületasid ennast!


Kocham Cię, Polska!

6/01/2012

Tallinn on minu linn*

Kui ma mõned aastakesed nooremana kuulutasin avalikult, kuidas Tallinn ei ole minu linn ja kuidas mul pea hakkab lõhkuma, kui satun kaubanduskeskuste lähedusse, siis ma võin julgelt väita, et minu Tallinn piirdub "vanalinna, kesklinna ja veel paari kenama kohaga", ning öelda, et Tallinn on minu jaoks hetkel maailma kõige ideaalsem linn. (Väike kõrvalepõige - ma kahtlen selle koma väärtuses enne sõna "ning", aga ta kuidagi sobib sinna. Grammatikanatsid, tõstke häält, kui on valesti!)

Ma elan kesklinnas, ümbritsetud Jakobsonist, Kunderist, Kreuzwaldist ja teistest lugupeetud eestimaalastest. Kadriorg on minust kiviviske kaugusel, ümbrus on üsna roheline (minu akna all on pisike park, kus lapsed mängivad - pedofiilide unistus [vabandan väga selle remargi eest, aga ma lihtsalt pidin selle siia kirjutama]) ja kõik oluline ja äge on käeulatuses (näiteks kohvikud või kuulsad inimesed). Ma ei igavle Tallinnas, Tallinn elab, elab ja hingab koos minuga. Vananeb ja nooreneb, rõõmustab ja kurvastab. Tallinnas on kultuuri iga nurga peal (nagu pidin täheldama oma akadeemilise aasta alguses, kui esimestel nädalatel suutsin osta üsna kopsaka summa eest kontserdi- ja teatripileteid) ning ta haarab su kaasa. Mingil määral lausa neelab su.


Aga vahel siiski mõtlesin, et "mis oleks siis, kui ma oleksin Tartu kasuks otsustanud?" Kuid ma sain oma vastuse küsimusele ühe oma väga kalli ja erilise sõbra kaudu: "Mulle tundub, et Tallinn sobib sulle. Tallinnas on kultuur, Tartus joomakultuur." Tartlased, ärge võtke isiklikult (need sõnad on muide tartlase poolt öeldud) - aga minu jaoks lõi see lause sekundiga pildi selgeks.


Ja nii ma istun õndsas rahus oma kooli 5. korrusel olevas klaastornis, vaatan kaunist vaadet Tallinnale ning kuulen, kuidas keegi tinistab kitarri või ooperilauljad oma häält lahti laulavad ning olen rahul, et Tallinnast minu linn sai. 

4/25/2012

See uus pilt...

... tähendab nüüd lõpuks seda, et ma olen pealinlane. 

Jah, ma olen elus!

11/06/2011

Valgusele

Ma kuulsin unes vaikses, sügavas,
kuis helisesid kellad päikse ilus,
kuis laulsid taevad jumaluse ilus
ja pimeduski kaugel naeratas.

Nüüd öö kui käekõrva võtnud mind,
ma kõnnin järgi kahvatunud palgel
ja üman laulu pimeduse valgel
ja otsin unenägu, sind


Ernst Enno

10/26/2011

Kirsiaed


Ma arvan, et siin on mõned lugejad, kes on juba pikemat aega oodanud mõnda uut teatrietenduse postitust või nii. Nüüd on teie õnnepäev - käisin eile Draamateatris "Kirsiaeda" vaatamas ning kirjutan sellest siin pikemalt.



Ma polnud ammu jõudnud teatrisse, olen kontsertidele rohkem aega pühendanud (mis on minu eriala suhtes tegelikult õige ja mis on hingeliselt väga kosutav), kuid astuda Draamateatri uksest sisse, pärast puhvetis üllatuda, et hinnad on suhteliselt odavad ning vaadata taas kõikide Draamateatri töötajate pilte koridorides ja imestada, et keegi uus on seal, oli märk sellest, et ma pole (kahjuks) ammu teatrisse jõudnud.

"Kirsiaed". Anton Tšehhov. Polnud lugenud, teadsin, et on selline teos olemas, aga sisust ei teadnud tuhkagi (lugesin teisi Tšehhovi teosed nagu näiteks "Kajakas" ja "Daam koerakesega"). Siinkohal peaksin ehk veidi kiitma oma õde, kes viitsis enne teatrit lugeda sisukokkuvõtte läbi, samas olin rahul, et läksin etendust vaatama kui tõeline blondiin, kes ei tea asjast mitte midagi. Ehk ongi hiljem lihtsam hinnata näitlejate tööd ning lavastust üldiselt.

Üle pika aja tundsin, et ma tõepoolest keskendun sellele tükile (viimasel ajal on ka filmide vaatamine kaasnenud pausidega ja pikkade mõtteuitamistega), mis oli väga positiivne. Minu jaoks oli kogu etenduse pärl Charlottat kehastunud Harriet Toompere, kes mängis oma rolli väga nauditavalt (pakun, et ise nautis ka väga seda). Olin kui pisike tüdruk, kes vaatas imestunult tema trikke ning vahel (pean häbiga tunnistama) keskendusin rohkem Charlotta vaatamisele kui mõnele teiste tegelaste vahelisele kahekõnele, mis oli tegelikult lavastuses olulisemal kohal. Suurepärane prantsuse-saksa segaaktsent ning nakatav muretu meel.
Samuti tõstaks esile Pjotr Trofimov (Roland Laos), kes oli minu arvates iga keharakuga igavene üliõpilane, enda arvates elutõele tavainimesest palju lähemal olev noormees, kes fassaadi taga on tegelikult häbelik poisike, kes on armunud 17-aastasesse peretütresse Anjasse. 
Vägagi imetlusväärne oli ka Jan Uuspõllu Jepihhodov, kes on korduvalt tõestanud end vägagi andeka näitlejana. Tema humoorikas tegelaskuju, tõeline käpard Semjon Jepihhodov tõi etendusse komöödiahõngu (Tšehhov nimetas oma teost tragikomöödiaks, Charlotta ja Jepihhodov olid ainsad komödiandid). 

Etendus üldiselt mulle meeldis, väga selgelt oli mängitud, kõik oli arusaadav. Mind ennast suutsid nad kaasa haarata, tundsin kaasa nii Varja südamevalule (ahja, Kersti Heinloo Varja meeldis mulle samuti - tugev, külma närviga naine, tõeline jääkuninganna, kes sisimas on tegelikult haavatud noor naine, kes otsib lähedust ja hellust) kui Jepihhodovile, kes üritas kosida toatüdruk Dunjašat. Kui ma nüüd rohkem mõtlen sellele etendusele tagasi, on minu poolt ääretult ebaviisakas tõsta siin paari tegelast esile - kokkuvõttes olid kõik suurepärased, väga tasakaalustatud, väga hästi on välja mängitud ja toodud vene hinge, ajaloolisi pingeid, mis tol ajal olid (hiljuti vabastatud pärisorjad, aristokraatia allakäik, keskklassiliikmete rikastumine ja libaaristokraatlikkus). Veel jäi mul meelde Lembit Ulfsak, kes mängis põrunud toateenrit Firssi. Hooliv vana, kellel tervis on kehv ning kes ei suuda leppida pärisorjuse kaotamisega. Ta samas oli kogu etenduse vältel see vari, keda keegi ei näinud, kuid kes alati olemas oli ning kelleta ei saanud. Alguses küll mõtlesin, et kuidas saab nii auväärne näitleja sellises rollis olla, kuid etenduse lõpus muutsin oma meelt (Firsi osa ei tundunudki nii totter). 

Lavakujundus ei olnud priiskav, väga kompaktne ja selge. Taustapilt haakus alati hetkeseisundiga (kuigi avastasin seda alles etenduse lõpuminutitel). Muusika mulle meeldis (eriti peo ajal kõlanud muusika, kus, kui ma õigesti aru sain, Britta Vahur laulis). 

Hästi lavastatud, väärt vaatamine. (Ja Helen, sul oli tõesti igatepidi õigus - oli väga väga hea etendus ja Harriet Toompere oli tõesti hea.)